Viimasel ajal on pea äärest ääreni mõtteid täis ja muusika jagamine tundub palju lihtsam. Eneselegi üllatuseks olen mõnel õhtul võtnud kodus kätte paberi ja pliiatsi ning kritseldanud - nt mõttekaardina - oma mõtteid sinna. Osa vist suureks saamise protsessist. Aga seni kuni kirjutamistuhin tagasi tuleb, kuulame seda laulu, mis eelkõige meenutab mulle 18a sünnapeo videot. #varsti30
Kuidas ma õunaussi saunaga peletasin
Rahutus ronis sisse nagu õunauss küpsele õunale - hea soe pikutada. Mina asusin teda välja ajama: läksin jalutama. Klapid pähe. Lugesin hiljuti ütlust, et joostes (aga täiendan, et ka kõndides) teeb aju umbes teisel kilomeetril restardi ja saad aru, et asi pole kaugeltki nii hull.
Läksin restarti otsima. Et asi oleks kindel, panin sauna ka sisse (olgu see elektrihind mis ta on, eks).
Tõsi ta on - kui ikka üks lemmikbändidest kõrvas üürgab, jalad hoogsalt astuvad ja tegelikult mõnus sügisilm väljas on, võiks nagu parem hakata… ja hakkaski, kuni koju jõudmiseni. Fair enough, plaan B ja saun.
Istun. Jõle palav. Mäletan, kuidas isa ütles, et kui füüsiliselt või vaimselt läbi oled, tuleb sauna minna. Ootan siis suurepärast rammestust..
Ei. Lihtsalt palav.
Fain, plaani B osa II - lähen istun pimedal rõdul, vaatan mände ja hingan värsket õhku. Rahu… ei kusagil.
Järsku ütleb iseenda aju, et äkki alati ei peagi seda rahu taga ajama. Kas ongi siis nii? Kas vahel tuleb olla nii kaua rahutu, kuni mingisugune paak on täiesti ääreni täis ja siis suudad rehmata käega ja mõelda, et ah küll saab?
Ma kipun olema endaga hirmus kriitiline, kui tunnen end niimoodi… natuke kehvasti. Vaadakem kas või selle postituse algust: lähen kõndima oma kodupiirkonda (mis ei ole ainult kortermajad ja asfalt), teen sauna; istun rõdul. Materiaalsus missugune, paljude jaoks ka õnn missugune! Ja mu kodu ongi õnn. Ma alles pühapäeval korjasin terviseraja äärest kõrrelisi, et oleks mõnusam ja kodusem…
Ja siis on veel uued lahedad projektid. Nii palju kui on teadmatust, on ka ägedust. Põnev! Ja hirmus. Ja veelkord põnev!
Küll aga paistab, et elus on ikka nii, et see üks väike ussike on nii suur ja võimas su oma vaimse seisundi või ka lihtsamalt öeldes tuju mõjutaja. Kui ussike on oma pessa roninud, paistab kõik muu palju tühisem ja naabri elu ikka igati parem, ilusam ja särtsakam.
Nii et siin ma nüüd siis olengi kirjutamas: kõik ei ole kindlasti pahasti. Igaühel on muresid, aga hästi olevaid asju on kindlasti rohkem. Teeme otsuseid enda järgi, selle järgi mida endale meeldib teha. Iga halb päev on üks päev lähemale sellele, et kohe varsti on jälle hästi. Väike õunauss on väike, sina oled ise palju suurem.
Mõnusat sügist!
The future really looks good
Pulgad & kurjused
Natuke täis on olla viimasel ajal. Selline, et puhtad ja selged mõtted ei mahugi pähe. Pulgad on vist peas. Miljon pulka.
Pulkade vahel on aga emotsioonid. Sellised kurjad. Küsin endalt viimasel ajal tihti, et miks ma ei suuda aktsepteerida või minna lasta. Istusin mõni nädal tagasi oma kodu söögilaua taga ja ütlesin kõrvalolijale selgelt välja, et ma ei suuda lihtsalt rohkem seda vastu võtta - taaskord kirjutan tsipa krüptiliselt, aga selle all võib tegelikult silmas pidada eri asju. Näiteks tööd. Või otsustamatust, et kuhu ja millal reisida. Mis saab mu autost, mille liising lõppeb kohe? Või sporditegemine, millega ma ei tegele aga mille kogus mu ümber on kõikehõlmav. Kaaslane vaatas mind too hetk suurte silmadega ja ütles, et tal on kahju. Tundsin korra oma sees viha - tee midagi ometi, mul on ju nii halb!
Aga ega ta ei saa ka teha. Nii olen viimased paar päeva mõtisklenud, kuidas ise oma olemine paremaks teha. Käisin näiteks äsja jooksmas. Mitte, et ma seda rappuvat tegevust liigselt naudiks, aga saavutamisrõõm on üks suur rõõm.
Aga see minnalaskmine ja aktsepteerimine… no mina ei tea. Ma ei tahaks uskuda, et ma olen kõige emotsionaalsem inimene maailmas, kes küsib, et aga no miks ometi. Ma usun, et teised küsivad ka. Ma ei pea siinkohal taaskord ühtki kindlat või ühtainust sündmust silmas, rohkem nagu oluliselt pisemat “miks ma ei suuda keskenduda mõnele tööülesandele kauem kui 2 minutit” või “miks mind ajab närvi, kui plaanid, mis pole üldse suured plaanid, ei jookse kokku”. Ma usun, et nii mõnigi probleem ei oleks üldse probleem, kui ma ei oleks seda probleemiks mõelnud. Püha jumal see tegelikult ei olegi probleem, kui ma ei tea kuhu lennupileteid osta! Rohkem aga on küsimus vist selles, et mul on tunne, et miski ei õnnestu (olgu see isegi lennupiletite ostmine); puudub ülevaade (tööasjad); puudub kuuluvustunne ja puudub motivatsioonitunne.
Kevad? Ma ei tea, mulle on enne kevad nagu meeldinud. Homme õhtul tõmbame maikuule joone alla ja ma pean iseendaga plaani edasi, kuidas pulgad ja kurjused samuti selle joonega ära saata. Juuni, too soojust ja värskeid, puhtaks tegevaid tuuleiile!
Mis ma mõtlesin covidiga kodus olles
Lugesin kord, et “kui sa ei saa reageerida positiivselt, ole vait” ja jätsin selle endale meelde. Tõsimeeli olen proovinud seda mõtet meenutada hetkedel, kus tahaks öelda… kus ikka tahaks tõesti öelda.
Inimesed on naljakad. Mina samuti. Ma ei taha hakata kirjutama krüptilist teksti, aga tänane päev, mil nägin oma kiirtestil kahe triipu, on seda näidanud. Millegipärast on sõnapaar “koroona” ja “positiivne” vallandanud inimestes täieliku alateadliku paanika. Ega ka ma ise sattusin ühtäkki segadusse, et oot, kaua siis karantiin, mis hetkest, kui kaua ja miks. Aga samas on ka järsku hakanud mu telefon rohkem pinisema ja uuritakse, kuidas on tervis. Tänan küsimast, paranen; AGA ma olen juba seitsmendat päeva haige. Eelnevad “nohu, köha ja kurguvalu” olid justkui vähemtähtsamad, kas pole? Nüüd, kui nendele on antud ka koondnimetus koroona näol, on järsku tekkinud suurem ajend uurimaks.
Uurida on igal ajal okei. Ka siis kui nohu ei ole.
Vanaema kriiskas nagu segane. “Miks sa mulle ei öelnud?” ja minu vastus “Sest ma ise ka ei teadnud” ei kõlvanud kuhugile. Taaskord täielik paanika. Ma saan aru, et üheksakümnele läheneva vanaema närvikava ja armastus on vähe teisel tasandil kui minu aju hetkel võtab. Küll aga taaskord, ma olen täna nuusanud oluliselt vähem kui eile ja paanikaks ei ole põhjust. Hoolivuseks aga küll. Ent ei, ma ei süüdista. Minu hing ka pisut väriseb sees, kui oma isa peaks sarnase kõne tegema, nagu mina täna hommikul. Aga see paanika ei aita meid ju kusagile.
Kohati on mul tunne, et eestlane nagu kardaks hoolivust. Kui küsin mitu päeva järjest, kuidas on, siis muutub see tüütavaks. Aga miks? Justkui viitab, et ma arvan, et sa ei saa hakkama või et sa ei räägi mulle ise? Ma arvan, et tegelikult südames on meil kõigil ikka hea meel, kui keegi uurib ja kellelgi meeles on. Kui sa loed seda ja tunned täiesti ristivastupidi, siis ole hea ja kirjuta mulle ka, et miks nii. Äkki saan ka aru. Uurimine ei ole pahatahtlik, kuigi ma mõistan, et vahel on vaja ruumi. Ruum aga seostub mulle kohati hoopis kurvemate ja raskemate sündmustega, kus on vaja olla hetk nelja seina vahel ja kõiki oma tundeid seal toas julgelt edasi-tagasi põrgatada.
Eestlasel (vabandust, või inimestel üldse?) on aga komme jube lihtsalt hukka mõista. Mul ka, ma täitsa tunnistan. Siinkohal pöördungi tagasi mõtte juurde, millest alustasin - rohkem positiivsust. Kui kellelgi on nohu, siis selle asemel et öelda, et püsi kodus rsk, võiks ehk küsida, et kas toon sulle midagi, et sa saaksid olla kodus. Rohkem rõõmsaid inimesi on siia riiki ja ühiskonda vaja. Päriselt ka.
Rõõmu! Ja ühe triibu teste :)
Jaks leppida paratamatusega
Kõht tõmbub mõnel hommikul krampi ja vaatan klaasistunud silmadega neid mände, mis mu akna all kasvavad. Meenub, et peaksin tegema tööd. Nii umbes kaheksa või kümme tundi hiljem küsin “Kuidas su päev läks” ning saan vastuseks tööpäeva kirjelduse.
Ma ei tunne enam ammu, et minu päeva kirjeldus on seotud minu tööga. Mulle meeldib mu töö! Aga mu energia ei ole praegu suunatud tööle. Kõht ei tõmbu krampi töö pärast - vähemasti nii ma endale lubasin peale viimast töökohavahetust. See ei ole seda väärt.
Aga miks siis tõmbub? Mu peas on segu jõuetusest, teadmatusest, pahameeles meditsiini vastu ja… samaaegselt ka suur austus meditsiini vastu. Meie peres - ütleme siis eriti laiendatult - on tervisemuresid rohkem kui vaja olnud. Ma ei jaksa enam muretseda, karta, klaasistunud silmadega vahtida.
See on teema, mida ma ei taha ka ise liiga palju puudutada. Meditsiin ju tegeleb, toimetab; meditsiin teab! Ja mina ei tea. Minu haridus on mujalt. Pealegi - mida rohkem murest rääkida, seda suuremaks ta kasvab. Siis on suur murepall, mis mingi hetk läheb minu peas lõhki. Hiljuti ütles sõber “Sa pead end distantseerima, muidu sa põled läbi ning seda pole meil kellelgi vaja..” ja tal oli õigus. Kuniks tuleb see uus päev. See uus päev, kus keegi on haige ja kus minu kõht on krampis.
Õh! Seega… ma tean, et meditsiin tegeleb. Aga kuidas saaksin tegeleda mina? Kuidas leida enda seest see jaks, et ma ei stressa selle pärast, millega mina ei saa tegeleda? See kõlab klaasselgelt, aga paneme valemisse muutuja “pereliige”.
Nii ma tulin siia üle 3 kuu kirjutama. Ehk on kolm? Kes teab enam. Hakkas isegi hetkeks kergem. Aitäh, blogi!
Kui kodu ei ole enam kodu
Ma ei tunne enam oma kodusaarega seda sidet, mis oli enne. Seda rahutunnet, mis Haapsalu maanteele keerates tabab või muiet näol, kui keegi kurdab, et saarele on tee pikk. Või seda elevust, et saab nädalavahetuse perega maal veeta.
Ma tunnen ikka hommikusi päikesekiiri ja niisket metsalõhna; tunnen Bono rõõmu kui me lähme mere äärde jalutama ja kuulen vaikust, mis akna taga on. Aga ma ei tunne seda kõike enam enda sees; ma ei tunne, et ma tahan Hiiumaale minna.
See on nii kuradi kurb.
Ja siis ma käin… ja saan aru, et see pole enam üldse see. Ma ei ole aru saanud, kas muudatus on tulnud minu enda seest või mu pere poolt või on asi uues kodus saarel. Mitte kuidagi ei saa ju mööda vaadata faktist, et meie pere on sel saarel ehitanud ikka üksjagu.
Ma mõistan, et mu tunded on mõnes mõttes solvang mu isale. Kord ma talle iitsatasin ja mõistan, et ega ta ei osanud (ega oska ilmselt ka praegu) suurt midagi kosta. Pakkus mulle majavõtmeid - et mine, ole, kodune - aga… see ei ole ikkagi see.
Võimalik, et ma otsin kodust mingit muud tunnet, mida lihtsalt minu elus hetkel ei ole. Hiiumaa kui koht - mulle meeldib! Ja see ei tähenda, et ma veedaksin nädalavahetusi saarel vastumeelselt… ei… lihtsalt.. pole see, mis enne.
Nii ma olen end tabanud mõtlemast, et ma ei viitsi jännata praamipiletitega ega võtta taas seda sõitu ette. Olen küsinud, et miks mu suvekodu ei võiks olla mandril, kuhu saab sõita siis, kui ise tahad. Olen mõelnud, mis on mu pelgupaik, kui Hiiumaa seda pole, ja leidnud et see on vist minu enda kodu.
Naljakad tunded, sest selle kõige juures on omakorda tunne, nagu ma reedaksin oma pere ja/või Hiiumaad. Sest kogu elu on ju olnud nii! Kui kõik läheb rappa, siis on ju Hiiumaa! Tuju hea - Hiiumaa, tuju halb - Hiiumaa. Aga praegu on ehk isegi tuju hea, kui hakata saarele minema, aga kohale jõudes saan aru, et… ei. Mu süda-hing-unistused tahavad midagi muud.
Nii ma olen sellisel… eksistentsiaalsel rännakul, et leida pelgupaika. Mu sõrmed on aeg-ajalt tippinud aadressiribale kv.ee ja vaadanud krunte saarel. Ma ei tea, kas see on see, mis ma tahaksin. Ma mõtlen sellele.
Aga käige teie Hiiumaal. Seal on rahu ja värske õhk ja meri ning naljakad inimesed - see ilmselt ei muutu iial.
Kuidas läheb siis kah
Küsimus, millele mitte keegi vastata ei oska.
“Hästi” on rohkem nagu ära-parem-liiga-palju-uuri küsimus ja inimesi, kellele vastad, kuidas tegelikult läheb, on ju pigem vähe. Tihtilugu aga tunnen ma, et kui hakkan suure hooga päriselt vastama, kukub sellest välja üks suur hala. “Midagi on ju alati veits s*tasti,” ütles mu üks sõbranna mõni aeg tagasi - tõsi, tookord oli teemaks see, et me hästi ei mõistnud, miks üks noormees vaevles tol hetkel endasõnul eksistentsiaalse kriisi käes.
Suured sõnad, ütleks ma. Mis asi see eksitentsiaalne kriis on? Ma ütleks - naljakombel - et mul on iga päev üks eksistentsiaalne kriis (hehe, ise ka kõkutan naerda praegu..). Kellel ei oleks?! Küsimus on vast hoopis selles, et kas ja kui palju lasta ennast sellel häirida. Ega mul sellele kindlat vastust ka ei ole, mõni päev lasen rohkem, mõni päev vähem.
Ent… see kõikumine väsitabki kõige rohkem. Nüüd tuleb käiku hetk, millal küsitakse, et kuidas läheb. Sõltub sellest, kuhu poole kaalukauss tol hetkel on! Inimestel on isegi täiskasvanuna kohati raske näha suurt pilti. Mõne koolituse raames olen saanud teha EEK testi ehk emotsionaalse enesetunde küsimustikku. Tolles on alati öeldud, et oma emotsionaalset enesetunnet tuleb vaadelda viimase 4 nädala vaates ning vastavalt sellele ka vastata. Ma olen 28, aga ikkagi mõjutab mind ju praegune emotsioon enim ja kahenädala tagune mure on ehk juba ununenud! Või siis on just kogu krempel täie hooga ventikasse lennanud ja täpselt nii ma tol hetkel vastangi.
Aga et kuidas siis läheb, jah? On nii-nii palju toredaid hetki - rabamatk sõpradega, õhtul grillimine sõpradega, Eestimaa peal ringi tiirutamine… ja siis on nende kõrval hetked, kus rahulolematus kasvab ja kasvab ja kohati ajab üle. Aeg-ajalt vaatan järgmiste kuude plaane väikse hirmutundega, et kuidas salakaval sõber roona neid kõiki mõjutama hakkab või ei hakka… ja siis jälle meenutan endale, et kõike ei pea täna välja mõtlema.
Nii et soovin siia suvelõppu laia pildi nägemist ja rõõmutunde leidmist. Isegi kui see vahel ära kaob, siis tasub meenutada hiljutist arutelu paari sõbraga, mille tulemuseks oli tõdemus: et saaks olla hea, peab vahel ikka normaalselt pask olema.
